Referaat osooniaugud
pilvede ja antropogeense tegevuse tulemusel liigsete kloori ja broomi ühendite
õhkupaiskumise koostöö tulemusel.
2. OSOONIAUKUDE LEVIMINE
Kõige suurem osooniauk asub lõunapoolkeral Antarktika kohal. Selle maksimaalne suurus on
umbes 28 miljonit ruutkilomeetrit, ulatudes kuni Tsiili, Argentiina ja Falklandi saarteni
(vanLoon, Duffy, 2011). Eriti mõjutab nimetatud osooniauk UV-kiirguse taset Austraalias.
Kui osoonikihi keskmine paksusu on umbes 300 dopsoni ühikut (DU), siis osooniaukude
puhul on see kordades väiksem. Arktika kohal oleva osoonisamba tihedus oli 21. sajandi
algusaastate mõõtmiste kohaselt vähem kui 150 DU (vanLoon, Duffy, 2011). Suurimad
langused osoonikihi tiheduses annavad veel ligi poole väiksemad suurused. Osoonikihi
minimaalne paksus Antarktika kohal mõõdeti 12. oktoobril 1993. aastal, olles kõigest 86 DU
(Veismann, 2005).
Sarnane, kuid kordades väiksem osooniauk laiub märtsi paiku ka Arktika kohal. Osooniaugu