DIFTEERIA Corynebacterium diphtheriae Mis on difteeria? Difteeria ehk kurgutõbi on äge bakteriaalne nakkushaigus, mille tekitajaks on bakter Corynebacterium diphtheriae. Inimene on difteeriatekitaja ainus peremeesorganism. Kuidas difteeriatekitaja levib? Nakkuse allikaks on haige inimene või bakterikandja. Haigusetekitaja siseneb organismi tavaliselt ülemiste hingamisteede limaskesta kaudu ja paljuneb seal. Piisknakkusena köhimisel ja aevastamisel. Sümptomid ehk avaldumine Difteeriaesineb tavaliselt kurgumandlite, neelu, kõri ja hingetoru piirkonnas. Lümfisõlmed kaelal on turses ja valulikud. Esineb kurguvalu ja hääl võib muutuda kähedaks. Ravivõimalused
tõsidusest). Ohtlikkuse järgi jaotatakse bioloogilised ohutegurid nelja rühma- esimene ohurühm on kõige vähem ohtlik ja nelja kõige ohtlikum I Ohurühm ei põhjusta teadaolevalt inimese haigestumist küll aga allergiat näiteks mõningad hallitusseened II Ohurühm on ka küllaltki vähe ohtlikud, kuid võivad ikkagi põhjustada inimese haigestumist. Selle ohurühma vastu on tõhusad ennetus- ja ravivahendid. Selle ohurühma hulka kuuluvad niisugused bakterid nagu difteeriatekitaja, salmonella, streptokokid, stafülokokk. Parasiitidest kuuluvad II ohurühma –toksoplasma, laiuss, giardia (toksoplasma põhjustab naistel viljatust, raseduse katkemist on ka vesipea üheks põhjuseks levib kasside, koerte ja ka inimese kaudu. Giardia haigestumine toimub nakatunud vee ja toidu kaudu tulemuseks vesine kõhulahtisus ja oksendamine) Viirustest kuuluvad gripiviirused (A B C tüüpi) herpesviirused, polioviirus (lastehalvastust põhjustav- peaaegu ei esine enam)
asbesti tagajärjel kannatavad kopsuallveoolid, kutsutakse asbestoosiks. Kopsukoest ei ole võimalik enam eemaldada asbestikiude. Bioloogilised ohutegurid Bioloogiliste ohutegurite hulka loetakse: - mikroorganismid, viirused, seened, rakukultuurid, endoparasiidid Jaotus 4 ohuklassi I ohuklass - väheohtlik ei põhjusta nakkushaigusi. Võivad põhjustada allergiat. II ohuklass - vähe ohtlik, risk on väike, võivad põhjustada haigestumist. Kuuluvad sellised bakterid nagu difteeriatekitaja, salmonella, streptokokid, stafülokokk. III ohuklass - ohtlik. Põhjustavad inimesel tõsiseid haigusi. Kuuluvad: tuberkuloositekitaja, katkupisik, pidalitõve põhjustaja. IV ohuklass - väga ohtlik. Põhjustavad tõsiseid (ka surm) haiguse tagajärgi - ebola viirus, puukentsefaliit Tegevusvaldkonnad: toiduainetetööstus, põllu- ja metsamajandus, tervishoid (meditsiin, veterinaaria), teadustöö, töö laborites (kliinilised, veterinaarsed), jäätmete prügi töötlemine,
Difteeriatoksiin · See on valguline. Oli esimene eksotoksiin, mis avastati. Toksiini kodeeritakse lüsogeense faagi genoomiga. Toksiini toodab bakter, kes on limaskestale kinnitunud ja toksiin kandub verega üle kogu keha laiali. Toksiin kahjustab ka südamelihast, neere ja perifeerseid närve. Toksiini tootmine indutseerub rauavaeses keskkonnas. · Toksiini toimemehhanismiks on valgusünteesi blokeerimine. Kohas, kust difteeriatekitaja organismi tungib, tavaliselt kurk, tekivad katud, nn pseudomembraan. See on hallikasrohelist värvi ja koosneb fibriinist, surnud limaskesta rakkudest ja bakteritest. Katt hakkab veritsema, kui teda püüda eemaldada. · Kattude esinemine, nõrkus, veidi kõrgenenud temperatuur ja ka nefriit, müokardiit jne. viitavad difteeriale. Katt takistab hingamist, kurk paistetab kinni. · Surm tekib lämbumise ja toksiini mõjul tekkivate koekahjustuste tõttu.
Aktinomütseedid on ka biotehnoloogiliselt väga olulised. Nad on suurimad antibiootikumide produtsendid mikroobimaailmas. Võimalik, et antibiootikumid on neile relvaks tihedas konkurentsis mullas oma kolleegidega seentega ja teiste bakteritega. Näiteks seentel ja aktinomütseetidel on üsna sarnane toidulaud. Aktinomütseetide hulgas ona ka patogeenseid liike, näiteks Streptomyces scabies. Hõimkonda Actinobacteria kuuluvad ka tuberkuloositekitaja (Mycobacterium tuberculosis) ja difteeriatekitaja (Corynebacterium diptheriae), kes mütseeli ei moodusta. Kuigi mütseeliga aktinomütseedid on mikroseentega sarnased, ei ole neil erinevalt seentest rakutuuma ega hüüfides rakuvaheseinu. Kogu aktinomütseedi mütseel on üksainus torukestena hargnenud rakk. Ka on aktinomütseedi hüüfid palju peenemad, kui seenehüüfid (alla 1 µm ja üle 5µm vastavalt). Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011. Tiina Alamäe
energiaallika varu värvusetutel väävlibakteritel. Polühüdroksüalkanoaatidel on plastilised omadused ja nendest saab toota looduses lagunevat plastikut - bioplasti. VOLUTIIN metakromatiinaine e. Polüfosfaadid On ortofosfaadi lineaarne polümeer, mis koosneb kümnetest kuni sadadest jääkidest. Jääkide vahel makroergiline fosfoanhüdriidside. Ajalooliselt on polüfosfaadi graanulite esinemist kasutatud näiteks difteeriatekitaja diagnostikas. Polüfosfaatide funktsioonid rakus: 1) Fosforüüli doonor kinaasireaktsioonides (näiteks suhkrute fosforüülimine) 2) ATP süntees polüfosfaadi arvel 3) Prootongradiendi loomine polüfosfaadi arvel 4) Fosforiallikas rakule 5) Metallide siduja 6) Aluste neutraliseerija 7) Kanalimoodustaja DNA sisenemisel rakku 8) Stressiregulaator 9) Vajalik virulentsuseks (liikumiseks, biokile moodustumiseks jne) VÄÄVEL
mükoplasmadest? Mükoplasmad ja klamüüdiad haigustetekitajatena. · Aktinomütseet efektiivsed orgaanilise aine lagundajad. Mullas väga edukad. Pikka aega peeti seenteks, kuna neil on mütseel nagu seenelgi. Neil on võime sünteesida antibiootilisi aineid. Erinevalt seentest puudub neil rakutuum ja hüüfides rakuvahesein. On ka patogeenseid liike nt tuberkuloositekitaja, difteeriatekitaja. Aktinomütseetidel on suured genoomid, lineaarsed kromosoomid paljudel. Mõnes ka suured lineaarsed plasmiidid. · Müksobakter müksobakterite elutsükli üheks osaks on makroskoopiline viljakeha. 2x suurem genoom kui E.coli oma. On gramnegariivsed, saledate rakkudega, painduva kestaga bakterid, liiguvad tahkel pinnal libisedes. Eritavad lima ja jätavad liikudes enda järele limase raja. Toitumise järgi
(perioodilist kuivust, temperatuurimuutusi). Nad on suurimad antibiootikumide produtsendid mikroobimaailmas. Võimalik, et antibiootikumid on neile relvaks tihedas konkurentsis mullas oma kolleegidega seentega ja teiste bakteritega. Näiteks seentel ja aktinomütseetidel on üsna sarnane toidulaud. Aktinomüsteetide hulgas ona ka patogeenseid liike, näiteks Streptomyces scabies. Hõimkonda Actinobacteria kuuluvad ka tuberkuloositekitaja (Mycobacterium tuberculosis) ja difteeriatekitaja (Corynebacterium diptheriae). Puudub rakutuum, hüüfides puuduvad vaheseinad. Kogu aktinomütseedi mütseel on üksainus torukestena hargnenud rakk. Ka on aktinomütseedi hüüfid palju peenemad, kui seenehüüfid (alla 1 µm ja üle 5µm vastavalt). Aktinomütseeridel on ka väga suured genoomid (mitmel Streptomyces perekonna liikmel 8-10 Mb). Paljudel neist (võibolla enamikul) on lineaarsed kromosoomid. Müksobakterid Müksobakterid on limabakterid, kellel on kirjeldatud elutsükkel.
Aktinomütseetide koniidid (spooritaolised säilumis- ja paljunemisvahendid) taluvad hästi muutlikke tingimusi mullas. Nad on suurimad antibiootikumide produtsendid mikroobimaailmas. Võimalik, et antibiootikumid on neile relvaks tihedas konkurentsis mullas oma kolleegidega seentega ja teiste bakteritega. Aktinomüsteetide hulgas on ka patogeenseid liike, näiteks Streptomyces scabies. Hõimkonda Actinobacteria kuuluvad ka tuberkuloositekitaja (Mycobacterium tuberculosis) ja difteeriatekitaja (Corynebacterium diptheriae). Puudub rakutuum, hüüfides puuduvad vaheseinad. Kogu aktinomütseedi mütseel on üksainus torukestena hargnenud rakk. Ka on aktinomütseedi hüüfid palju peenemad, kui seenehüüfid (alla 1 µm ja üle 5µm vastavalt). Aktinomütseeridel on ka väga suured genoomid (mitmel Streptomyces perekonna liikmel 8-10 Mb). Paljudel neist (võibolla enamikul) on lineaarsed kromosoomid. Mõnes neist leiti ka suured lineaarsed plasmiidid.
Toksiini kodeeritakse lüsogeense faagi genoomiga. Toksiini toodab bakter, kes on limaskestale kinnitunud ja toksiin kandub verega üle kogu keha laiali. Toksiin kahjustab ka südamelihast, neere ja perifeerseid närve. Toksiini tootmine indutseerub rauavaeses keskkonnas. Toksiini kodeeriv geen on repressorvalgu kontrolli all. Kui rauda on vähe, siis repressorvalku ei toodeta ja toksiini toodetakse. Toksiini toimemehhanismiks on valgusünteesi blokeerimine. Kohas, kust difteeriatekitaja organismi tungib, tavaliselt kurk, tekivad katud, nn pseudomembraan. See on hallikasrohelist värvi ja koosneb fibriinist, surnud limaskesta rakkudest ja bakteritest. Katt hakkab veritsema, kui teda püüda eemaldada. Kattude esinemine, nõrkus, veidi kõrgenenud temperatuur ja ka nefriit, müokardiit jne. viitavad difteeriale. Katt takistab hingamist, kurk paistetab kinni. Surm tekib lämbumise ja toksiini mõjul tekkivate koekahjustuste tõttu.
asbesti tagajärjel kannatavad kopsuallveoolid, kutsutakse asbestoosiks. Kopsukoest ei ole võimalik enam eemaldada asbestikiude. Bioloogilised ohutegurid Bioloogiliste ohutegurite hulka loetakse: - mikroorganismid, viirused, seened, rakukultuurid, endoparasiidid Jaotus 4 ohuklassi I ohuklass - väheohtlik ei põhjusta nakkushaigusi. Võivad põhjustada allergiat. II ohuklass - vähe ohtlik, risk on väike, võivad põhjustada haigestumist. Kuuluvad sellised bakterid nagu difteeriatekitaja, salmonella, streptokokid, stafülokokk. III ohuklass - ohtlik. Põhjustavad inimesel tõsiseid haigusi. Kuuluvad: tuberkuloositekitaja, katkupisik, pidalitõve põhjustaja. IV ohuklass - väga ohtlik. Põhjustavad tõsiseid (ka surm) haiguse tagajärgi - ebola viirus, puukentsefaliit Tegevusvaldkonnad: toiduainetetööstus, põllu- ja metsamajandus, tervishoid (meditsiin, veterinaaria), teadustöö,
Taluvad hästi muutlikke tingimusi (moodustavad paljunemisrakke e. koniite). Hüüfid eritavad eksoensüüme orgaanika lagundamiseks. Need ensüümid adsorbeeruvad mullaosakeste pinnale ja püsivad kaua seal töövõimelisena. Biotehnoloogiliselt väga olulised- suurimad antibiootikumide produtsendid mikroobimaailmas. Antibiootikum- relv konkurentsis mullas teiste bakterite ja seentega? Patogeensed liigid (tuberkuloositekitaja Mycobacterium tuberculosis ja difteeriatekitaja Corynebacterium diptheriae). Suured genoomid. Paljudel neist on lineaarsed kromosoomid. Mõnedel on lineaarsed plasmiidid. Kolooniad tugevasti söötmes kinni. Õhumütseel ja substraadimütseel (kasvab pinna sisse). Õhumütseel koosneb hüüfidest ja koniitidest. Mõnedel aktinobakteritel ümbritseb spoore kate e. sporangium. Koniid (spoor) idaneb ja sellest kasvab välja hüüf, mis pikeneb otsast. Moodustub substraadimütseel. Kui toitainete sisaldus keskkonnas langeb, siis hakatakse
annaabi.ee 
