Sõda ja Saaremaa
1" kui 1500 ,,eesti mahajäänut" (estn. Versprengte) ja saadeti Danzigi (BA MA, RM 45-I/246;
BA MA, RM 45-I/247). Väiksem osa oli neist ,,pitkapoistena" Mandri-Eestisse jäänud.
Septembri alguseks oli saarte kaitse pandud 9. mere-julgestusdiviisile, mille staap eesotsas
fregatikapten Adalbert von Blanciga asus Vindavis (Ventspilsis). Diviisi koosseisus oli
traalereid, miiniveeskjaid, valvelaevu ja -kaatreid, suurtükipraame, allveelaevahävitajaid ja
dessantlaev. Nende ülesanne olnuks sakslaste Eestisse kotti jäämise korral tagada üksuste
evakueerimine saartele ja sealt edasi tagalasse (Melzer 1960, 58 jj.).
Saarte pikemaajaline kaitsmine ei olnud esialgu päevakorral. Seda peeti vajalikuks kuni Saksa
vägede ümberpaiknemise lõpuni Riia all. Punaarmee rünnakute tõrjumiseks ei olnud saartel
aga mingeid üksusi. 9. septembrist oli kiirkorras alustatud 23. jalaväediviisi osade üleviimist
annaabi.ee 
