Armees oli ligi 15 miljonit meest, nende seas ligi pooled töövõimelistest/ealistest meestest. Selletõttu ei suutnud riik toota ka piisavalt sõjavarustust. Halvenenud oli ka linnade varustamine toiduga. 1917. aastal oli rahvas näljas ning ka sõjast hullumas. Oli kaupade defitsiit. Rahvas streikis. Tsaarivalitsus püüdis rahutusi jõuga maha suruda, kuid kõik ebaõnnestunult. Suurem osa sõjaväelasi keeldus elanike vastu jõudu kasutamast ning ühines demonstrantidega. Venemaal oli puhkenud Veebruarirevolutsioon, millele järgnes veel teinegi Oktroobrirevolutsioon. Arvestades, levivat demokraatlikku suunda ja Venemaa rasker majanduslikku olukorda, kus rahvas oli näljas, polekski saanud minna teisiti, sest nälgivat ja uuendustemeelset rahvast ei peata mitte miski.
Toiduainetega paremat varustamist nõudnud demonstrandid hakkasid järgmisel päeval juba esitama poliitilisi nõudmisi sõja lõpetamiseks. 25. veebruaril toimus juba kogu Petrogradi hõlmav streik, keiser Nikolai II nõudis, et rahutused surutaks sõjaväge kasutades maha. 26. veebruaril politsei ja sõjavägi kasutas meeleavaldajate vastu relvi. 27. veebruaril aga keeldusid suurem osa sõjaväelasi elanike vastu jõu kasutamisest ning ühinesid demonstrantidega, vallutasid linna relvalao ning vabastasid poliitvanglast Krestõ poliitvangid. Nikolai II käsul Põhja-, Lääne- ja Kagurinde väeosad suundusid mööda raudteed Petrogradi, kuid streikivad raudteelased Gattsinas ei lasknud Põhjarinde väeosade raudteekoosseise Petrogradi. Nähes olukorra lootusetust lõpetas ka Petrogradi sõjaväeringkonna ülem Habanov vastupanu ning võim linnas läks tekkinud erinevate poliitiliste suunitlustega nõukogudele.
aasta 23. oktoobri pärastlõunal kogunes umbes 20 000 meeleavaldajat kindral József Bemi mälestussamba juurde. Kirjanike liidu president Péter Veres luges ette manifesti, tudengid esitasid oma sõnumi ja seejärel võttis rahvamurd üles tsensuuri poolt keelustatud poeemi "Rahvuslaul", mille refrään kõlas järgmiselt: "Sellega me vannume, me vannume, et me ei ole enam orjad." Péter Veres Seejärel ületas suurem osa rahvahulgast Doonau jõe ja liitus parlamendihoone juurde kogunenud demonstrantidega. Kell 20.00 esines esimene sekretär Ern Ger raadiopöördumisega, milles mõistis hukka kirjanike ja üliõpilaste nõudmised. Ärritatud üliõpilased kukutasid 9,1 meetri kõrguse Stalini kuju, millest alles jäid vaid jalad, mis ehiti Ungari lippudega. Stalini kuju kukutamine Umbes samal ajal kogunes suur hulk inimesi Radio Budapesti hoone juurde, mida valvas suurte jõududega ÁVH. Murdepunkt saabus siis, kui julgeolekujõud pidasid
Sellel ajal nõudis Venemaa Keisririigi sõjaväe kõrgema ülemjuhatuse staabis Ukrainas Mogiljovis (tänapäeval Mahilo Valgevenes) viibinud keiser Nikolai II, et Petrogradi sõjaväeringkonna ülem Sergei Habanov suruks rahutused sõjaväe abil maha. Kui aga 11. märtsil (vkj 26. veebruaril) kasutasid politsei ja sõjavägi meeleavaldajate vastu relvi, siis 12. märtsil (vkj 27. veebruaril) keeldus suurem osa sõjaväelasi elanike vastu jõudu kasutamast ning ühines demonstrantidega, vallutas linnas olevad relvalaod ja vabastas Krestõ vanglast poliitvangid. Nikolai II käsul suundusid Põhja-, Lääne- ja Kagurinde väeosad mööda raudteed Petrogradi, kuid streikivad raudteelased Gattsinas ei lasknud Põhjarinde väeosi linna siseneda. Nähes olukorra lootusetust, lõpetas ka Petrogradi sõjaväeringkonna ülem Sergei Habanov vastupanu ja võim läks linnas nõukogudele ning Riigiduumas moodustatud Riigiduuma Ajutisele Komiteele,
annaabi.ee 
