Õppimine sünnib sädemest. Õpetaja on sädeme süütaja, avaja ja võimaldaja
persooni, oma õpilastesse, ainesse, ümbritsevasse, ja vastupidi, kuidas ümbritsev - kodu,
õpilane, lapsevanemad suhtuvad õpetajasse.
Aeg lihvib maha koolist liigse külgejääva ja jätab järele selle, mille pärast me oma õpetajatest
elu lõpuni lugu peame - see on tema inimlikkuse, hoole, hea sõna ja tema armastuse pärast
õpilaste ja oma töö vastu. Seegi on elu väikesi imesid. Ega asja öelda, et kooli kõige tähtsam
õppeaine on õpetaja.
Õppimine sünnib sädemest. Õpetaja on sädeme süütaja, avaja ja võimaldaja. Aga inimene, kes
ise ei sütti, ei saa ka teist süüdata. Õpetaja esimene ülesanne on süttida ise. Katsuge teha seda
ise - päevast päeva, aastast aastasse ja mitte ühe-kahe, vaid klassitäite õpilastega! Ehk
mõistame seejärel paremini, kui väga vajab õpetaja julgustamist ja tuge, et end edasi
arendada, suuta särada teise inimesena. Suuta innustuda on aga õpetaja esmane ülesanne.