Surmaga seotud arusaamad muutuvad elu jooksul.
Sellises poolreaalsuses tajume me surma kui midagi üsna ohutut, teatud olukordades isegi
koomilist. Mõistetakse, et ekraanil toimunu on väljamõeldis ning kogetu pole võrreldav
tõelise elulise inimese surmaga. Keeruliseks läheb olukord siis, kui sama meediumi (sel puhul
siis televiisori või arvuti) kaudu edastatakse reaalsuses toimunud õnnetusi või
surmajuhtumeid, mida tuleks käsitleda alati ülima delikaatsusega ent siiski kiputakse
tänapäeval seda tava tihtipeale eirama (mis on juba omaette arutlusteema).
Tihtipeale on tänapäeval nii, et väikeses eas laps puutub surmaga esmakordselt kokku
just televisiooni vahendusel, kus seda sündmust võetakse kui midagi igapäevast (täiskasvanu
eristab juba reaalsust tavaelust, kuid väike laps ei oska veel dokumentaal- ning mängufilmidel
vahet teha ning tema tajub oma esimest kohtumist surmaga just nende narratiivide kaudu).
annaabi.ee 
