Plaatinametallid
sisaldus kõrge. Vana-Roomas loeti plaatinat aga plii erimiks. 1557. a. nimetas Julius Caesar Scalinger plaatina hispaania
keelse hõbeda nimetuse plata järgi hõbedakeseks- plaatinaks. Maailmarändur don Antonio de Ulloakirjeldas oma
Lõuna-Ameerika reisil kogetud kull pesemist ja kulla eraldamist plaatinast. Plaatina oli sel ajal kullast odavam. Kuna
plaatina tihedus on lähedane kulla tihedusele, siis oli võimalik kulda võltsida sellesse plaatina sulatamisega. Seepärast
tuli kuninga dekreeni kohaselt kogu eraldatud plaatina uputada jõgedesse.
1776.a ilmusid Pariisi juveelikaupluste vitriinidele plaatinast ehted. Ühesuuruseid briljante eksponeeriti nii
kulla- kui ka plaatina raamistuses. Tõdeti, et plaatina suurendab briljandi värvidemängu ja kivi tundub sellises
raamistuses suuremana. Nii algas plaatina võidukäik. Smithson Tennant avastas 1803.a veel 2 plaatinametalli. Neist ühe
annaabi.ee 
