M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Muul ajal varjas seda väike eesriie. Noorel naisel
sel pildil oli ilus armas nägu, aga nii palju käsi, et ta minu arvates oli nagu liiaks ämbliku
moodi.
Kui tütarlaps alles elas, kirjutas ta päevikut, kuhu ta kleepis hingepalveid ja
õnnetustekirjeldusi ja pikameelse kannatuse lugusid «Kiriku Teatajast»; nende järgi tegi ta
omast peast luuletusi. Need olid väga head luuletused. Järgneva luuletuse ta kirjutas ühest
poisist, kelle nimi oli Stephen Dawling Bots ja kes kukkus kaevu ja uppus.
313
Ood kadunud Stephen Dawling Botsile.
Kas Stephen oli haige.
Kui hinge heitis ta
Ja vanemad jäid valus
Nii üksi leinama?
Ei, polnud see ta saatus;
Noor Stephen Dawling Bots
Siit ilmast äkki lahkus,
Tal järsku tuli ots.
Ei piinand teda köha,
Ei leetrid vaevanud,
Ka palaviku kuumus
Ei närtsitand ta suud.
Ei armuvalu murdnud
Ta südant muretut,
Ei seedimiserikked
Noort hinge hukanud.
Ah ei. Vaid pisarsilmi
Nüüd kuulge, sõbrad ka: