Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaas ja põhi on natuke kumerad. Viiuli ajalugu on pikk ja keeruline. Sellelaadilist pilli nimetusega rebab tundsid juba vanad araablased. Meie viiuli kauged esivanemad on ka varasel keskajal kasutatud poognaga mängitavad instrumendid krotta ja trumseit. 13. sajandil oli poognaga mängitavate pillide hulk Euroopa maades võrdlemisi mitmekesine. Viiulitüüpi pillidel oli ka palju erinevaid nimetusi: Prantsusmaal - crout, rote, vielle, gigue, violon; Itaalias - ribeca, ribeba, viola, guigua, violino jne. 15.-16. sajandil said populaarseks poogenpillid vioolad, mida võib jagada kahte suurde rühma: 1) põlv-vioolad (viola da gamba) ja 2) õlg-vioolad (viola da braccio). 16.-17. sajandi vahetusel kujunes välja kogu meie tänapäeva viiulite perekond (viiul, alt, tsello, kontrabass). Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiulisarnaseid pille tunti
Viiuli ajalugu on pikk ja keeruline. Sellelaadilist pilli nimetusega rebab tundsid juba vanad araablased. Meie viiuli kauged esivanemad on ka varasel keskajal kasutatud poognaga mängitavad instrumendid krotta ja trumzeit. 13. sajandil oli poognaga mängitavate pillide hulk Euroopa maades võrdlemisi mitmekesine. Alles 16.sajandil tulid need õiged kasutusele(viiul, kontrabass jne.)Viiuli tüüpi pillidel oli ka palju erinevaid nimetusi: Prantsusmaal - crout, rote, vielle, gigue, violon; Itaalias - ribeca, ribeba, viola, guigua, violino jne. Viiulile sarnaselt on ehitatud ka teised sümfooniaorkestri keelepillide pere liikmed - vioola ehk alviiul (muusikute zargoonis lihtsalt alt), tsello ja kontrabass. Elektriline viiul
annaabi.ee 
