M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
halvast
seedimisest, ja luges ette «poeemi». Kahest salmist piisab.
131
«Missouri neiu hüvastijätt Alabamaga.
Alabama, ela hästi! Kuis armas mull' sa!
Ent siiski nüüd pean ma sust lahkuma!
Kurb, jah, kurb on sust mõeldes mu süda, mu hing
ja mälestustulvas mul paisub rind!
Olen rännanud läbi su metsad ja maad,
olen lugend ja uidand Tallapoosa ra'al,
olen kuulanud Talassee'd kohamas eel
ja koidukiirt oodanud Coosa jõe veel.
Ei häbene igatsust südame sees,
ei punasta sellest, et silmad mul vees;
kust lahkun, ei ole ju võõras see pind,
ei võõraste järele õhka mu rind.
Ma leidsin siit kodu, mul oli siin hea,
su mägesid, orge ei näe ma niipea;
ja mulda on maetud mu süda, mu tete1,
Alabama, kui leiad end maha must jäet!»
Neid peaitkuulajaid oli vähe, kes teadsid, mis «tete» tähendab, kuid poeem oli sellegipärast
väga rahuldav.