M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
nüüd aga, kui ta onja valge viltkübara peast võttis, kummardas ja naeratas, näis ta nii
õilis, hea ja vaga, et tundus, nagu oleks ta tulnud otse Noa laevast ja olnud vana Noa
ise. Jim pani paadi korda ja ma võtsin aeru. Eemal käänaku juures oli käida ääres suur
aurik -- umbes kolm miili linnakesest allpool. See oli seal juba paar tundi ja võttis
kaupa peale. Kuningas ütles:
«Ma arvan, mu praeguste riietega on ehk parem, kui ma tulen St. Louisist või
Cincinnatist või mõnest muust suurlinnast. Sõua auriku juurde, Huckleberry, sõidame
laevaga linna.»
Kaks korda ei tarvitsenud mulle seda öelda -- aurikusõit! Jõudsin kalda juurde poole
miili kaugusel linnast ja lasksin siis paati vaikses vees pärivoolu libiseda. Varsti
jõudsime ühe meeldiva süütu näoga noore maamehe juurde, kes istus puutüvel ja pühkis
higi näolt, sest ilm oli kangesti soe. Ta kõrval oli kaks suurt käsitaskut.
368
«Sõida kaldale!» käskis kuningas. Tegin seda