William James
Kui James leiab, et see on
vale samm, et me peaksime võtma elu kui hüve ennast, mitte püüdlema eluks meile
vajalikena tunduvate hüvede poole, siis kas oleks maailm praegu nii värvikirev ja
huvitav.
Selles olen ma temaga aga jällegi ühel nõul, et peaksime olema sallivamad, austama
üksteist. Ehk teebki see meid sallimatuteks, et liialt palju oleme me rutiinis, kuhu
ideaalil, arusaamisel milleks elu, pole asja. Me peaksime kõik saama vahetevahel
ehk sinna, Chautauquase järve äärde, kus James nägi esmakordselt ideaalsust, kus
inimesed ei püüdle hüvede poole, vaid naudivad elu kui seesugust. Ehk siis oleksime
paremad, rõõmsamad, kaasatundvamad inimesed.
Aga kuidas sinna saada? Meil pole ju aega ja tsiviliseeritusse sisse põigata see on
meie jaoks ära hirmutatud minek.
Teine võimalus on pääseda sellesse ilu ja headuse maailma veel läbi romantikute
kirjapandud teoste. See on küll päris hea võimalus, kuid kauaks neid lehekülgi veel
on?