U. Pragi õpiku "Inimgeograafia alused" 1.-2. pt kokkuvõte
regioonis oli inimese meeltega tajutav - silmaga nähtav, kõrvaga kuuldav, või siis vähemalt
haistetav või kombatav. Regioongi pidi võibolla piirduma alaga, mida kuskilt künkalt või tornist on
näha. Eriti selgesti väljendas seda mõtet Ewald Banse (1883-1953) oma 1924. aastal ilmunud taos
"Geograafia hing".
Banse ideed arendas edasi soome-eesti geograaf Johann Gabriel Granö oma ainsas laia
rahvusvahelist kalapinda leidnud toos "Puhas geograafia" ("Reine Ceographie") (1929), milles on
välja töötatud vägagi üksikasjaline ja range töökava regiooni määratlemiseks ja kirjeldamiseks,
lahtudes mõ1emal juhul nimelt meeltega tajutavuse kriteeriumist. Meeltega tajutavuse kriteeriumi
suurimaks veaks on see, et ta kõrvaldab geograafiast protsesside kui abstraktsete nähtuste uurimise.
Paradigmast sõltumatud geograafid. Prantsusmaal esines kahe maailmasõja vaheajal vool, mis