Paulo Coelho "Alkeemik"
kõik pidid lubama olla sõnakuulelikud, sest kõrbes tähendab sõnakuulmatus surma.Kui
karavan liikuma hakkas, ei rääkinud enam Inglane ja poiss mõnda aega. Santiago hakkas
kõrbe jälgima ning sellelt õppima. [1]
Poiss sai teekonnal sõbraks kaamelimehega, kes kogu aeg tema kõrval sõitis. Õhtuti jutustas
lõkke ääres poiss talle oma seiklustest lambakarjusena ning ühe sellise vestluse ajal hakkas
kaamelimees rääkima endast. Ta rääkis, et elas El Cairumi lähedal, tal oli oma viljapuuaeg,
lapsed ja elu, mis pidi muutumatult kulgema kuni surmani. Aastal, mil viljasaak oli imeliselt
hea, seadsid nad sammud Meka poole ning ta täitis ainsa kohustuse, mis tal elus veel tegemata
oli. Ta võis rahus surra ja tal oli hea olla. Ühel päeval hakkas aga maa värisema ja Niilus üle
kallaste voolama. Ta nainek artis, et vesi viib ära nende lapsed, aga tema kartis, et kaotab
kõik, mis tal on