Renessansi kirjandus
Üldiselt matkivad
ülejäänud 14. sajandi autorid maintud suurkirjanikke.
Quattrocento oli õpetatud humanismi õitsenguperioon, mille vältel Firenze püsis endiselt juhitva
keskusena. 15. sajandi humanistid irdusid katoliku kirkust ning arendasid edasi antiikset filosoofiat.
Humanistide halvustav suhtumine itaalia keelde kajastub ka selle sajandi kirjanduse arengus.
Quattrocento esimesest poolest pälvivad mainimist ainult üksikud autorid. Nt Domenico di
Giovanni, kes Burchiello nime all avaldas satiirilist luulet. Sajandi teisel poolel lisandus senistele
zanritele ka draama. 16. sajandil ei suutnud Itaalia võistelda Hispaania ja Inglismaaga, siiski on
Itaalia etendanud tähtsat rolli euroopa uusaegse draama kujunemises. Itaalia humanistid hakkasid
esimestena taaselustama antiikse draama traditsiooni. 15. sajandil hakati lavastama Terentiuse,
Plautuse ja Seneca lavateoseid. Esimene vanarooma teatri taaselustaja oli Giulio Pomponi Leto.