Aitäh elu eest
läks tal nihu. Varsti leidis tüdruk ennast ninapidi päevikus, elades läbi kõike seda,
mida ta oli viieteist aastasena tundnud.
Talle meenusid õelad klassikaaslased, kes alatasa teda tema kaalu pärast
kiusasid. Kiusamine viis Deivi selleni, et ta lõpuks ei söönud enam normaalselt. Ta
hakkas ennast näljutama, kuni temast oli järel vaid luu ja nahk. Ta põdes raskekujulist
anoreksiat, mis kujunes hiljem välja bulliimiaks. Mitte kordagi ei tundnud ta end oma
kehas hästi või veel vähem ilusana, olenemata sellest, kas ta oli ülekaaluline või
kaalus vähem kui udusulg. Vanemad üritasid Deivit aidata, kuid asjatult. Ühel päeval
ei olnud Deivi enam võimeline kõndima ning kukkus vetsu teel kokku. Sellest
päevast peale hakkas Deivi ravi saama.
Nüüd mil Deivi on kahekümne kahe aastane neiu saab ta oma eluga väga hästi