Inimese vari
"
Ta nägi poega haavatuna, haigena ja suremas. Ta nägi teda võõraile väljadele Mareti põlved hakkasid värisema.
unustatuna verest tühjaks nõrguvat ja kähiseval häälel abi paluvat. Ja Maret tahtis ta "Poeg - poeg -?" pomises ta. "Jah, ta juhatas mulle teed siitkaudu."
poole rutata, kuid ta jalad ei pääsenud pai-gast, ta rabeles ja viskles, kuni karjatades "Elab ta - on ta terve -?" lõõtsutas Maret läm-budes.
ärkas. "Elab, mis elab, aga halvasti läks tal," sülitas sõja-mees. "Mürgine pomm põletas ta
Ja ärgates ei mõistnud ta, kelle häält oli kuulnud: poja Jakobi, iseenese või hilise näo."
teekäija oma, kes teis-pool jõge läbi sügistuule venet karjus. Maret haaras mõlema käega võõra varrukast kinni.