Jaapani muusika
Kõige tavalisemad (tehtud harilikult bambusest) on
yokobue (flööt), ryuteki or kichiriki (seitsme auguga toru),
Sho no fue (meenutab paani flööti, 10 kuni 24 toruga) ja sho (suuorel 17 toruga).
Shakuhachi, Koto ja Shamisen
AzuchiMomoyama periood (1573 1603) on tähtis paljude muusikariistade arengu poolest. Instrumendid
Shakuhachi, Koto ja Shamisen saavutasid järgmisel Edo perioodil suurt populaarsust.
Shakuhachit mängiti algselt Zenteenistustel ja oli rändavate budapreestrite lemmikinstrument. Ehkki see
flööt kujunes edaspidi vaid muusikute instrumendiks on tugevad religioossed soolod tähtsaks osaks
shakuhachimuusikas. Seda kasutati ka koos Koto ja Shamiseniga lihtsas puhtas muusikas ilma religioosse
tagapõhjata.
Koto muusikat kutsutakse Sokyokuks. See koostati, mängiti ja kanti edasi vaid pimedate naiste ja tüdrukute
poolt. Kõrgemas militaar ja jõukamas kaupmeeste klassis õpiti seda osana kultuurilisest haridusest. Edo