potentsiaalselt toksiline kesknärvisüsteemile. Ammoniaagi suurenenud sisaldus plasmas võib viidata hepaatilisele entsefalopaatiale ja maksa-koomale maksatsirroosi, maksapuudulikkuse, ägeda ja alaägeda maksanekroosi ja Reye' sündroomi lõppstaadiumites. Ammoniaagi sisaldus võib olla tõusnud ka suurenenud valgutarbimise korral. Ammoniaak Ammoniaak on terava lõhnaga mürgine gaas, mis kondenseerub -33°C juures Ammoniaak on vees hästi lahustuv, kuna moodustab vesiniksidemeid, ja nõrk Brnstedi alus Suhteliselt tugev Lewis'i alus, eriti d-metallide suhtes, millega moodustab komplekse Cu2+(aq) + 4NH3(aq) = Cu(NH3)42+(aq) Ammooniumsoolad Ammooniumsoolad lagunevad kuumutamisel (NH4)2CO3(t) = 2NH3(g) + CO2(g) + H2O(g) Ammoonium katioon võib oksüdeerija (näiteks nitraatioon) toimel oksüdeeruda, kusjuures rekatsioonisaadused sõltuvad temperatuurist 250°C: NH4NO3(t) = N2O (g) + 2H2O >300°C: 2NH4NO3(t) = 2N2(g) + O2(g) + 4H2O Ammooniumnitraat
aktiivsused). Rasklahustuva elektrolüüdi küllastunud lahuses on tema ioonide kontsentratsioonide korrutis kindlal temperatuuril jääv suurus, mida nimetatakse lahustuvuskorrutiseks (K1). Happelised ja aluselised omadused: Lavoisier (1778) seostas happelisust hapnikusisaldusega. Liebig (1837) : hapete vesinikteooria (vesinik asendatav metalliga). Arrhenius (1887) : elektrol. dissots. teooria, mille järgi happed ja alused dissotsieeruvad lahuses vastavateks ioonideks. Brnstedi-Lowry üldistatud prootoniteooria (1923): molekuli või iooni happelised omadused seisnevad võimes loovutada prootoneid teisele osakesele. Lewis : happelis-aluselised reaktsioonid on vastasmõju liik, milles aluse molekuli vaba elektronipaar ühineb happe molekuliga, tekitades kovalentse sideme. Vee dissotsiatsioon ja pH: Vesi on vähesel määral dissotsieerunud ioonideks : 2H 2O H3O+ + - HO VD on tugevalt endotermiline. Happelisust-aluselisust ebamugav väljendada arvu 10 astmetena
annaabi.ee 
