Neugrundi meteoriidikraater
Ühelt poolt ligi saja meetri sügavusest mudasest merepõhjast üles sööstvad järsud siledad
kaljuseinad, teisalt jälle kitsas sügavustesse kaduv sünge veealune kanjon ning nende keskel
too päris laevamurdja ise poolkuu-kujuline mitmekilomeetrise läbimõõduga kergelt lõunasse
kaldu paeplatoo olemus jäi aga teadmata. ()
1994. aastal läbi viidud Loode-Eesti suuremõõtkavalisel geoloogilisel kaardistamisel uurisid
geoloogid Kalle Suuroja ja Tõnis Saadre sadakonda omapärast bretsarahnu (nn gneissbretsat),
milliseid märkis juba oma Osmussaare geoloogiat käsitlevas töös 1927. aastal Armin Öpik.
Temalt pärineb ka termin ,,gneissbretsa". Nende kivimiline sarnasus Kärdla meteoriidikraatri
ringvalli kristalse aluskorra bretsastunud kivimitega lubas teha oletusi, et ka Loode-Eesti
gneissbretsad võiksid pärineda mõnelt nende levikualalt põhja poole jäävalt
impaktstruktuurilt. Geoloogide huviobjektiks sai Soome lahe suudme lõunaosas, Osmussaare
annaabi.ee 
