Ususõjad Prantsusmaal
Luterlusest suuremat poolehoidu leidis siiski kalvinism. 1540. aastatel hakkas see kiiresti
levima, eriti Prantsusmaa lõunaosas. Kalviniste hakati Prantsusmaal nimetama
hugenottideks. Prantsuse protestantluse eripäraks oli see, et kõrvuti usuliste kalvinistidega
tekkisid ka poliitilised hugenotid. Tuumiku moodustasid Lõuna-Prantsusmaa aadel. Lõuna-
Prantsusmaa hugenottide poliitilisteks juhtideks olid valitseva Valois dünastia kõrvalliini
esindaja Navarra kuningas Antoine de Boubon, tema järglane poeg Henri, prints Louis
de Conde ja neile lisaks admiral Gaspard de Coligny. Absolutismivastase feodaalse
opositsiooni teise tiiva moodustas Kirde- ja Kesk-Prantsusmaa feodaalaristokraatia, mida
juhtis perekond Guise. Mõlemad poliitilised rühmitused olid opositsioonis tugevneva
kuningavõimuga, kuid omavahel veelgi teravamalt vaenujalal. 16. sajandi keskpaigaks oli
hugenotte umbes 400 000. Usulistest erinevustest arenev vaen valmistas ette ususõdade
puhkemist. 1559.a
annaabi.ee 
