Erinevate keel-, löök- ja puhkpillide kirjeldused.
Neli klassikalist kellpilli kujunesid välja 16-17 sajandil.
Neli klassikalist keelpilli on viiul, altviiul ehk vioola,
tsello ja kontrabass. Nende valmistamiseks kasutatakse
puitu (vaher,kuusk,mänd)
Viiul
Viiul: tigu, häälestuspulgad sõrmlaud, keeled, kõlakast,
kõlaavad,keeltehoidja, roop
Poogen: konn, pingutuskruvi, jõhvid, mähis, puu, sadul
Pizzicato:näppudega keeltele
Col lengo: poognaga keeltele
Jõhv: Valge isase hobusesaba
Viiul on boogenkeelpillidest kõige väiksem umbes 60
cm, heleda kõlaga. Eesti tuntumad mängijad on Urmas
Vulp ja arvo Leibur.
Altviiul ehk vioola
Vioola on viiulist pisut suurem ja kõlab madalamalt,
hääl on mahedam. Tuntuimad mängijad on Rain Vilu ja
Arvo Haasma.
Tsello
Tsello on tunduvalt suurem(1,55meetrit) kui vioola.
Tsello mängija istub, pill on jalgade vahel, totub
tugivarbale. Tsello kõla on sametine ja sügav, tihe.