Taustaks mängis merekohin või lindude laul. Ühes ruumis oli ka erandeid. Seal oli kujutatud Normandia sisemaa elu ja olu. Seal oli pilte igapäevastest tegevustest ja kindlatest esemetest. Pildid andsid edasi väga rahulikku meeleolu. Neid pilte vaadates sai süveneda, millegisse rahustavasse. Peale selle näituse vaatamist oli väga nn puhanud tunne. Mul kujunesid väja teatud lemmikud. Näiteks: Louis-Alexandre Dubourg - Rannakarpide korjajad Honfluri plaazil (1876.a ) Frank-Myers Boggs Dieppe, hommikune udu (1881.a) Charles Dabigny Les Graves de Villerville, päikesepaiste (1873.a) Kokkuvõte Ma pole vist kunagi käinud iseseisvalt vaatamas ühtegi kunstinäitust. See oli uus kogemus. Ma ei arvanudki, et see võib olla nii huvitav. Näitus jäi mulle meelde ja kindalasti lähen Kumusse midagi muudki vaatama. Näitus ,,Normandia maalijad" jättis mulle väga hea mulje ja mulle meeldis see väga. 22
Mõnikord hakkab veerandi miili suurune maalapp libisema ja vajub ja vajub, kuni see suve jooksul jõkke langeb. 351 Sihuke linn peab aina taganema ja taganema ja taganema, sest jõgi aina sööb kallast. Mida lähemale jõudis pärastlõuna, seda rohkem oli tänavatel vankreid ja hobuseid, ja alatasa tuli neid juurde. Perekonnad olid maalt lõunasöögi kaasa toonud ja sõid vankrites. Joodi õige palju viina ja ma nägin .kolme löömingut. Äkki hõikas keegi: «Sealt tuleb vana Boggs! Tuleb maalt, et ennast kord kuus täis juua! Sealt ta tuleb, poisid!» Kõik hulgused olid rõõmsad; arvan, nad olid harjunud Boggsiga nalja saama. Üks nendest ütles: «Tahaks teada, kellele ta seekord kallale läheb. Oleks la kõigile naha peale andnud, kellele ta viimase kahe-kümne aasta jooksul on anda tahtnud, ta oleks kuulus mees.» Teine ütles: «Tahaks, et va Boggs ähvardaks mind, siis oleks kindel, et ma sajal aastal ei sure.»
annaabi.ee 
