Sõda ja Saaremaa
Virtsu-Lihula piirkond ja seal sillapea moodustada loobuti raskerelvade puudumise tõttu
(Eesti Diviisi struktuur 1998, 18). 30. septembril 1944 pandi mehed Kuressaares laevale ,,RO-
1" kui 1500 ,,eesti mahajäänut" (estn. Versprengte) ja saadeti Danzigi (BA MA, RM 45-I/246;
BA MA, RM 45-I/247). Väiksem osa oli neist ,,pitkapoistena" Mandri-Eestisse jäänud.
Septembri alguseks oli saarte kaitse pandud 9. mere-julgestusdiviisile, mille staap eesotsas
fregatikapten Adalbert von Blanciga asus Vindavis (Ventspilsis). Diviisi koosseisus oli
traalereid, miiniveeskjaid, valvelaevu ja -kaatreid, suurtükipraame, allveelaevahävitajaid ja
dessantlaev. Nende ülesanne olnuks sakslaste Eestisse kotti jäämise korral tagada üksuste
evakueerimine saartele ja sealt edasi tagalasse (Melzer 1960, 58 jj.).
Saarte pikemaajaline kaitsmine ei olnud esialgu päevakorral. Seda peeti vajalikuks kuni Saksa
vägede ümberpaiknemise lõpuni Riia all
annaabi.ee 
