Referaat Jan Uuspõllust
ajaloo huvides kuidagi väita. Lasteaiapoisina ei teinud ta ühtegi sooloesinemist, samuti mitte
algklassides. Ilmselgelt olid kasvatajad-õpetajad sünkja pimedusega löödud. Jan ei laulnud
lihtsalt. Kes oleks saanud tähele panna, et ta laulda oskab. Kui aga Nõmmelt Keilasse
kolisime, siis pandi Jan millegipärast muusikakallakuga klassi. Siis selgus, et oskabki.
Nii mandus ta kibekiiresti kooli lastekoori baritoniks, tuiskas mööda laulupidusid ning
sel alal tuli ka tema elu esimene tähetund.
Esimene suur läbisaamine oli muusikaeksam, mis toimus koolis esimese poolaasta
lõpus. Laulis Händelit «Hõisake, lapsed...». Öeldi, et väga puhas esitus. Mõistagi sai ta siis
ümmarguse viie. Ja hirmsa tahtmise muusikaga tegelda.
Trääsateismelisena ehk siis 15aastasena õppis Rollingute ja J.K.M.E. fänn Jan ära
kitarri tinistamise. Vanemate koolivendade abiga, kes bändi tegid
annaabi.ee 
