Retsensioon- "Jagamisrõõm"
Muidugi oli kontsert
meeldejääv ka selle poolest, et esineja oli paljajalu, kuna tema sõnul on paljajalu mängimine
kõige loomulikum viis, siis on ta nii ülemiste kui alumiste kehasildadega otse klaveriga
kontaktis ning suhtlemine nende vahel toimub tõrgeteta.
Kõige rohkem meeldis mulle esimene lugu, mlleks oli Lepo Sumera ,,Pala aastast 1981".
See pala oli kindla tulemisega ning märkis eluringis sündi. Küllaltki tasane, ent jõuline
avapala andis mõista, et tulemas on veel paljutki. Lugu oli meeldejääv selle poolest, et esitaja
esitas seda niivõrd suure emotsiooniga, et kõigi vaatajte pilgud olid suunatud ainult talle.
Põnevust ja ootust jätkus terveks kontserdiks. Huvitav ja omamoodi mõnus oli ka see, et
pärast kuuendat pala toimud paariminutiline vahemõtisklus, mille jooksul pianist mängis
omaloomingut ning publik sai oma muljeid vahetada. Pärast seda läks kontserdi edasine
kuulamine veelgi ladusamalt.
annaabi.ee 
