Andres Tarand
kuratooriumi (alates 1996) ja Eestimaa Looduse Fondi nõukogu (alates 1998) liige ning Globe
International Europe'i regiooni asepresident (alates 1999).
Ta on avaldanud uurimusi eesti kliima ajaloost ja Tallinna linnaökoloogiast, kirjutanud
hulgaliselt publitsistikat, mis on hõlmanud ka keskkonnaküsimusi, ja mitu raamatut
"Neljakümne kiri" (1991), "Cassiopeia" (1992), "Mitte ainult hõlmikpuu" (2004) ja "Kiri ei
põle ära" (2005).
Andres Tarandit on austasustatud Riigivapi II klassi teenetemärgiga (2001), Taani WWF-i
autasuga Panda Award (1998) ja Prantsusmaa Auleegioni Ordeni Komandöriristiga (2001).
Andres ja Mari Tarandil on kaks poega Indrek ja Kaarel.
Oma ekspeditsiooni kohtas ta pingiviine ja on nende kohta õelnud: «Pingviinid on väiksemad
pägalikud, nagu haned umbes,» meenutab Tarand. «Nad on maru uudishimulikud. Istud
rahulikult, no ei rapsi seal, siis ta jääbki sind imestama, ei lähe üldse eemale, vahib ja vahib.