M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Mu nägu vahtis nagu
korstnast välja. Jim tähendas, et keegi ei tunneks mind, -- vaevalt päeva-valgelgi. Ma
harjutasin kogu päeva neis rõivastes olemist ja viimaks võisin neis üsna hästi liikuda; Jim
ainult ütles, et ma ei kõnni nii nagu tüdruk. Ta ütles ka, et ma ei tõstaks kleiti üles ega
pistaks kätt püksitaskusse. Pidasin seda meeles ega teinud enam nii.
Kohe, kui pimedaks läks, hakkasin paadiga Illinoisi-poolsele kaldale minema.
Pisut allpool aurupraami-silda pöördusin otse linna suunas ja vool viis mu linnaservani.
Panin paadi kinni
267
ja läksin mööda kallast edasi. Tuli põles ühes väikeses onnis, kuhu alles hiljuti olid inimesed
kolinud; tahtsin teada, kes seal nüüd elavad. Hiilisin juurde ja piilusin läbi akna. Onnis oli
umbes neljakümne-aastane naine, ta kudus küünlavalgel; küünal oli värvimata laual. Ma ei
tundnud ta nägu; ta oli võõras, sest linnas ei lejdunud nägu, mida ma poleks tundnud. See oli