Elementaarosakeste jälgimise ja registreerimise meetodeid
muudavadki osakese jälje nähtavaks. Sellist tüüpi kambreid hakati nimetama
mullikambriteks.
Lähteolekus on vedelik kambris suure rõhu all, mis takistab vedeliku keema
hakkamist, vaatamata sellele et vedeliku temperatuur on atmosfäärirõhule vastavast
keemistemperatuurist kõrgem. Rõhu järsul vähendamisel osutub vedelik ülekuumenenuks
ja on lühikest aega ebapüsivas olekus. Laetud osakesed, mis tungivad mullikambrisse just
sel ajal, tekitavad aurumullikestest koosneva jälje. Vedelikuna kasutatakse põhiliselt
vedelat vesinikku või propaani. Mullikambri töötsükli kestus pole pikk umbes 0,1 s.
Mullikambri eelis Wilsoni kambri ees on tingitud töötava aine suurest tihedusest. Selle
tõttu on osakeste teepikkused küllalt lühikesed ning isegi suure energiaga osakesed
jäävad kambris seisma. See võimaldab jälgida osakese järjestikuste muundumiste seeriat
ja osakese poolt põhjustatud reaktsioone.