tema mass. Jälje kõveruse järgi saab määrata osakese laengu ja massi suhte. Kui üks eespool mainitud suurustest on teada, saab arvutada ka teise suuruse. Näiteks, osakese laengu ja jälje kõveruse järgi saab leida osakese massi.[1] Mullikamber Ameerika teadlane D. Glaser soovitas 1952. aastal kasutada osakeste jälgede kindlakstegemiseks ülekuumutatud vedelikku. Ülekuumutatud vedelikus tekivad suure kiirusega liikuva osakese poolt tekitatud vedelikuioonidel aurumullikesed, mis muudavadki osakese jälje nähtavaks. Sellist tüüpi kambreid hakati nimetama mullikambriteks. Lähteolekus on vedelik kambris suure rõhu all, mis takistab vedeliku keema hakkamist, vaatamata sellele et vedeliku temperatuur on atmosfäärirõhule vastavast keemistemperatuurist kõrgem. Rõhu järsul vähendamisel osutub vedelik ülekuumenenuks ja on lühikest aega ebapüsivas olekus. Laetud osakesed, mis tungivad mullikambrisse just sel ajal, tekitavad aurumullikestest koosneva jälje
temperatuuri langemisel muutus on vastupidine. Kondenseerumine ( tõlge ladina keelest - tihendamine ) on aine üleminek gaasilisest olekust vedelasse või tahkesse olekusse. Kondenseerumisel vabaneb niisama suur soojushulk, kui pöördprotsessi aurustamise või sublimatsiooni korral neeldub. Sublimatsioon on soojendatava tahke aine otsene üleminek gaasilisse olekusse . Keemine on vedeliku intensiivne aurustumine kogu tema ruuumala ulatuses. Keemisel tekivad vedeliku sees aurumullikesed, mis üha kasvades tõusevad pinnale ja paiskavad auru vedeliku kohal olevasse ruumi. Keemine on võimalik teperatuuril , kus aur ja vedelik on tasakaalus. Vedelik keeb temperatuuril, mis oleneb vedeliku omadustest ja välisrõhust. Välisrõhu suurenemisega tõuseb ka vedeliku keemistemperatuur. Keemise kestmiseks on vaja soojuse pidevat juurdevoolu . Veeaumumat soojendatakse alt. Näiteks anum on pandud kumale
annaabi.ee 
