Lõpukirjand teemal "Sündmused muudavad inimest"
See ei ole ei mõistlik ega normaalne. Olles aastaid oma keha
süüdimatult kangete alkohoolsete jookidega mürgitanud, tuli Raud mõistusele alles siis, kui
pohmellist tingituna viirastusi nägema hakkas. Suure kassiahastuse tõttu nägi ta inimtühjas
ruumis pead vangutavaid vanakesi ja kuulis nende sosinaid. Kas siis tõesti on vaja nii sügaval
mülkas ära käia, et asju selgemalt näha? Ilmselt on. Peale seda pohmelli jättis Mihkel Raud
joomise maha. Alates 1990. aasta 2. augustistist pole ta tilkagi alkoholi joonud.
Inimene võib küll olla nagu savivaas, kuid erinevalt savivaasist võib ta ise otsustada, millal
peaks ära kuivama ja millal taas pehmeks muutuma. See on igaühe isiklik otsus, millal olla
vankumatu ja jääda endiseks ning millal võtta vastu see, mis elul pakkuda on, ja muutuda.
Inimeste elus aset leidvad sündmused on nii head kui halvad. Kui inimesed hakkavad headest
rõõmu tundma ja õpivad halbadest, võib öelda, et nende elu pole ilmaasjata elatud.