Süntesaatoril võib jäljendada peaaegu kõigi orkestripillide hääli. Esimene elektrooniline pill oli 1876.a. Ehitatud muusikaline telegraaf mille leiutas üks telefoniaparaadi leiutajatest.1906.a. Aga ehitas T.Cahill telharmooniumi. 1957.a. Tegeles vene teadlane J.Murzin süntesaatoriga ans mida tehti ainult 1 eksemplar. Pärast 2. Maailmasõda tehti palju süntesaatoreid. Kuid selle lõpetas Robert Moog 1964.a. Demonstreerides audioinseneride ühingu koosolekul esimest tõelist süntesaatorit. Alguses peeti moogi süntesaatorit eriliseks nähtuseks, kuid aastal 1968 tekitas see täieliku sensatsiooni. Tänapäeval on aga jälle kuulsaks saanud rohkem klaver kui süntesaator sest praegustele inimestele meeldivad vanemad asjad rohkem. Minule meeldib tegelikult rohkem süntesaator, sest sellega saab tekitada palju erinevaid helisid ning süntesaator on kordi väiksem kui klaver.
eksperimentaalsed spetsiaalselt ehitatud aparaadid, mis tavaliselt põhinesid moodulkontseptsioonil. Selliseid instrumente ehitasid Don Buchla, Hugh Le Caine, Raymond Scott ja Paul Ketoff. Vaid Don Buchla arendas hiljem välja kommertsiaalse moodulsüntesaatori (modular synthesizer). Robert Moog ja revolutsioon süntesaatorite ehituses 1964 demonstreeris Robert Moog, kes oli ühe RCA Mark II ehitanud inseneridest Peter Mauzey õpilane, Audioinseneride Ühingu (Audio Engineering Society) koosolekul esimest tõelist revolutsiooni teinud süntesaatorit, mida pop-muusikas kasutatakse praeguseni. Moog kasutas oma süntesaatori puhul ideid, mida ta oli saanud Columbia-Princetonis. Nagu RCA Mark II, nii ka Moogi süntesaator võimaldas uute tämbrite loomist, kuid see oli väiksem ja palju tundlikum. Alguses vähem masin ja rohkem muusikainstrument, peeti Moogi süntesaatorit alguses kurioosumiks, kuid aastal 1968 tekitas see täieliku sensatsiooni
annaabi.ee 
