Ateismist Eestis
tasandit:riigi poolt kultiveeritud ideoloogiline vulgaarateism, mis küll sõnades oli
eesmärgiks seadnud “võitlevate ateistide” masstootmise, ent kogu oma
pealiskaudse tegevusega seda kokkuvõttes ei soodustanud ning mille
argumentatsioon rõhus peamiselt emotsioonidele; ja teaduslik ateism, millega
tegelesid teadlased - filosoofid, ajaloolased, sotsioloogid ning mis jäi vähemalt
Eestis võrdlemisi kitsa ringkonna piiridesse (Eesti ateismiklassiku Kuulo
Vimmsaare hinnangul tegeles Eestis teadusliku ateismiga paarikümne inimese
ringis).
Ateismist kui iseseisvast filosoofilisest teadusest võib rääkida alates 1959.
aastast, mil alanud ateismikampaania vajas oma tugevamat alust seisukohtade
põhjendamiseks. Teadusliku ateismi peamine praktiline väljund oli
vulgaarateismis, mida rahvani viidi loengute jms abil. Ka vastavad spetsialistid,
keda koolitasid teadusliku ateismiga tegelejad, ei küündinud esimese tasemeni,
annaabi.ee 
