Ateismist Eestis
solvamist”. Märkimisväärne on just see, et esmakordselt nõutakse ideoloogilise
taseme asemel ateismi filosoofilist esitamist.
Ateismi ja kiriku seisukohalt võib kongressile järgnenud lõimetusaega (1955-58)
pidada kiriklikus elus tõusuajaks. Siberist naasesid küüditatud, kel kiriklikud
toimingud (ristimine, leeritamine) sõja ja sellele järgneva segase aja tõttu vahele
olid jäänud. Sel ajal osutas kirik algavale ateismikampaaniale küllalt edukat
vastupanu (näiteks jättes usuasjade volinikule aruanded saatmata - üha suurenev
paberimajandus oli üks vorme, millega kirikute elu raskendada püüti), ent
jõupositsioonid olid ilmselgelt ebavõrdsed. Lühiajaline edasiminek või pigem
taastumisperiood oli ilmselt tingitud ka ateistlike aktsioonide jõuetusest neil
aastail.
Kui enne 1954. aastat pandi ateistlikus kasvatustöös eeskätt rõhku vastavatele
trükistele ja loengutele, siis 1954