Manon Lescaut
lavastas Andrejs Žagars, peategelast Manoni mängis Aile Asszonyi ning tema
armastatud üliõpilast kehastas Mart Madiste. Esimene vaatus meeldis mulle
väga: kõigil olid ilusad 60ndate pastellvärvides riided ning dekoratsioonidega
saavutati laval lõunamaine õhkkond, mis unustada aitas, et väljas on külm ja
lõikav tuul. Käis pidu ja kõik oli muretu. Järgmine vaatus oli kui kontrast
esimesele ja ei tekitanud minus ausalt öeldes mingeid emotsioone. Aile
Asszonyil oli väga võimas hääl, aga ükski meessolist ei suutnud temaga sammu
pidada, selles suhtes, et kui orkester saavutas haripunkti ja muusika väga valjuks
läks, kadusid meeste hääled alati ära, aga Aile lõikas vabalt läbi. Kolmas vaatus
oli jälle vaadatavam, toimus mäss ja oli vähemalt põnev järgida. Kolmanda
vaatuse muusika meeldis mulle kõige rohkem, seal kasutati palju trumme ja kõik
kokku tekitas põneva meeleolu. Neljas vaatus oli igavam ja Madiste hääl jäi jälle