Artur Alliksaar
Rilke, Marie Underi ja 1920. aastate vene luule. Tema eluajal ilmus talt vaid üksikuid
luuletusi, mõned neist ka abikaasa Linda Alamäe (1917-1988) nime all, kuna Alliksaare
loomingut oli okupeeritud Eestis keelatud avaldada. Poeedi varasemad luuletused on
klassikaliselt rangevormilised. 1960. aastate algul asus ta julgelt eksperimenteerima,
kirjutades valdavalt vabavärsilisi suuri improvisatsioonilisi kompositsioone. Tuntud on
ka Alliksaare paradoksidest tulvil assotsiatsiooniahelad, kõlaefektid ja vaimukad
liitsõnatuletised. Romantilise eluhoiakuga poeedi luules on mängurõõmu ja joovastavat
lõpmatusejanu, usku hetkede surematusesse (nt. luuletus ''Aeg''). Inimese
eneseteostuses väärtustas Alliksaar eriliselt kunsti ning kaitses seisukohta, et
piiranguterohkes sotsiaalses süsteemis peab sõltumatul, vaimsete väärtuste poole
pürgival indiviidil olema vabadus valida. Tema luuleloomingu üks osa on