"askeldaval" - 1 õppematerjal

Ulmejutt

Kuid mida enam Priit pea kuklas taeva poole jõllitas, seda enam ta veendus, et täna on siiski midagi teistmoodi. See miski ei olnud esmapilgul eristatav, kuid sellisel terasel poisil ei jäänud kunagi midagi kahe silma vahele. Priit heitis murule pikali, seadis käed risti kuklasse ja jäi ainiti taevasse jõllitama. See tõmbas teda nagu magnet ega suutnud tema silmi enam eemale kangutada. Kõik ümberringi tundus Priidule nii tähtsusetu. Ta peaaegu unustas, et pidi liivakastis askeldaval Madlil silma peal hoidma. Priit jälgis ja jälgis ning märkas siis, et taevas muutub iga minuti jooksul aina heledemaks. See justkui tuleks aina lähemale ja lähemale. Ta nagu upuks seal sees. Priit raputas pead, pigistas silmad kõvasti kinni ning lootis, et neid uuesti avanedes kaob eelnevalt läbielatu ja ta mõistab, et oli seda kõike endale vaid ettekujutanud. Taas silmi avades ei leidnud Priit enam õeraasu kusagilt. Ta oli justkui õhku haihtunud