Muinaseestlaste elu-olu muinasaja lõpul
Lõuna-Eestis küklikul maastikul olid hajakülad, kus talud paiknesid üksteisest
kaugemal(Mäesalu, A. , Lukas, T. , Laur, M. , Tannberg, T. 1997. Eesti Ajalugu I).
Muinasaja lõpu kõige muljetavaldavamad mälestusmärgid on 11.-12. sajandil kerkinud
võimsad linnused. Suurim maalinn asub Harjumaal ja see on Varbola Jaanilinn. Seal viibides
võib veel tänagi ettekujutada omaaegseid kaitsetarasid, värvaid ja muid ehitisi ning linnuse
õuel askeldavaid inimesi. Üldiselt olid Eesti linnused mullast ja puust, osaliselt kombineeritud
kivipallidega, mis olid laetud ilma mördita nagu kiviaiad. Ent kaitseehitisena olid
muinaslinnused sellegipoolest täiesti tõsiseltvõetavad ning hiljem nägid sakslased nende
vallutamisega kurja vaeva. Mõne linnuse juurde kuulunud asulast kujunes hiljem välja linn.
Nii sündisid Tallin, Tartu ja Viljandi. Maalinnade ja ka Tallinna nime puhul tuleb muidugi
annaabi.ee 
