Näidend Boccacio novellist
ja teevad oma jutuajamisi edasi.)
(Saladin sureb.)
Nefile: Täitsa surnud... (Võtab taskust sõrmuse.) Ja minust sai
pärija!
(Teised võtavad ka sõrmuse taskust, imestavad.)
(Hakkavad vaidlema.) "Minul on õige sõrmus, mina olen pärija, jne."
(Kõik lähevad korraks eemale. saladin ja Juut lähevad tagasi toolile.)
Juut: Nõnda ütlen ma ka teile, härra, kolme seaduse kohta, mis
Jumalisa kolmele rahvale on andnud ja mille puhul te mulle
küsimuse asetasite: iga rahvas arvab, et sai oma pärandi ja oma
õige seaduse. Missugune neist aga tõeline on, seda keegi ei tea.
(Saladin mõtleb sügavalt, noogutades.)
Saladin: Jaaja... Põnev lugu tõesti... Aga kuule, armas Melkisedek,
äkki teed mulle laenu, eh?
Juut: No ikka, nii palju, kui sul vaja on. (Ulatab ühe sendi.)
Saladin: Eks ma maksa selle kunagi tagasi! (Ulatab sendi tagasi.)