Õpilaste jaoks on tehtud ainekavad võimalikult lihtsalt omandatavaks ja seeläbi peaksid kõik õpilased saama sama taseme hariduse. Kodukool toob üles mitmeid murepunkte nagu töökohtade ülekülluse, kuna tööandjad ei pruugi arvestada kodukoolist omandatud haridusega. Samuti kaob ühiskonnast õpetajate, kui spetsialistide roll, mis küll mingil määral täidab töökohti, kuid siiski ajutiselt. Seejärel kaoks ühiskonnast väljaõpetatud spetsialistid, kes asenduksid entusiastidega, kel puudub vastav kvalifikatsioon. Koolihoonetest saaks peagi varemed, kus kodukoolist „poppi“ tegevad noored saaksid käia hulkumas ja nii-öelda kogemusi kogumas. Kui puldis on vaid entusiastid ja asjaarmastajad, siis tööturg (eeldades, et firmad on nõus palkama entusiaste) võib kokku variseda. Tööturg on võrdlemisi habras asi ja selle kõigutamiseks pole palju vaja muud, kui ainult mõne tipp-spetsialisti kadumine.
3) Suurimaks takistuseks on kogemuse puudus, inimene pole harjunud iseseisvalt mõtlema. Alaealisus on saanud loomuomaseks, ettekirjutused ja määrused on saanud jalaraudadeks, millest vabanemisel ei pääse inimene ometi temas ajaga kasvanud ebakindlusest ja seetõttu ei suudagi kindlal sammul astuda. 4) Valgustuse tingimuseks on vabadus. Revolutsiooniga saavutatakse küll ajutine vabadus ühe valitseja alt, kuid selle tagajärjel asenduksid vaid vanad eelarvamused uutega ning ühiskond langeks peagi tagasi vanale tasemele. Mõtlemisviisi reform on aga eelduseks tõelisele vabadusele, kus on võimalik oma mõistust avalikult kasutada. 5) Mõistuse avaliku tarvitamise all peetakse silmas selle tegemist õpetlasena publiku kui kuulajaskonna ees. Eratarvituse all peetakse silmas üksikisiku õigust oma mõistust kasutada temale usaldatud tsiviilametis või teenistuskohas. Neid kahte eristatakse neile