Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena
Rahuldutakse, kui arvatakse olevat kas või väliselt, nagu teisedki — härrad,
eurooplased jne. Nagu see O. Rütli tuntud uhkustamine värvimütsini jõudmisega:
et nüüd oleme, nagu NEMAD, — s. o. saksad. Sellist viletsat enesetunde
rahuldamist on meie vaimuelu tulvil täis. Snobism on kõikjal, igal on oma comme
il faut-ideaal või unistus …
Levinud on see meie akadeemilistest ringkondades, kus on läbi löönud
Euroopasse trügimine. Asendagem J. Barbaruse ühe luuletuse motos
Mon dernier eri
Paris, Paris!
Paris l’Europe’igdi, — pole küll riimis, aga sisu vastab. Tulla toime tööga,
uuringuga, mille referaat satuks mõnda välismaa eriajakirja ja sealt siis
refereeritava autori nimi mõnda paksu käsiraamatusse pikka kirjanduse loetellu
või teksti sulgudesse, — see on saanud salajaseks dernier cri’ks. Alma mater
Tartuensis on viidud Euroopasse, Ameerikasse! Ning meie rahvahariduse juhid on