Valgustus ja valgustatud absolutism
alusel ning seega arenes teadmine, et inimene saab maailma muuta. Sellest lähtuvalt tõusis
tugevalt eesotsa inimene ning erinevalt eelnevatest ajastustest ei tehtud enam inimesel seisuse
põhjal vahet räägiti õigustest, vabadusest, võrdsusest.
Kuna valgustuse puhul oli rõhk mõistusel ja mõtlemisel, tõusis 18.sajandil esile mitmeid
filosoofe ja teadlasi, kes arendasid teoreetiliselt uudseid riigi-ja võimukorraldusi.
Põhiliseks arutamissuunaks oli nt nn ühiskondlik leping, mida nähti rahva võrdses
allutamises monarhiale, kuid kus iga inimene oli omaette väärtus. Ühiskondlikust leppest
rääkisid Hobbes ja Locke. Samuti kuulusid kuulsate valgustajate hulka veel Montesquieu,
kes käsitles oma töödes eelkõige võimude lahususe printsiipi; Voltaire, kes kiitis monarhiat
ning oli mh kirjavahetuses Katariina II-ga; Rousseau, kes oli vaadetelt üsna pessimistlik,
annaabi.ee 
