"Elu ja armastus" A.H.Tammsaare
appi pidi karjuma. Nüüd mindi koos koju ära ja oldi koos nagu kaks turteltuvi.
Oli imeline kevadepäev. Tuul oli küll viluvõitu aga helesinine taevas tundus soojana.
Liikusid ainult üksikud pilved. Metsatukad rõkkasid linnulaulust. Koos mindi Soonikule,
kus oli lillemeri, korjati sületäite viisi lilli, kuna Rudolf oli veendunud, et enam nii ilusat
kevadet ei tule kunagi. Jalutati ja oldi juba sel maal, kus oli nende armumuuseum, ainult
armumuuseumi ees lebas sarapuukarva uss, mis oli ennast kettasse kerinud. Algul taheti
ta maha lüüa, kuid otsustati ta alles jätta, valvuriks nende armumuuseumi ette. Pealegi
meenus Irmale, et ta millalgi aastate eest oli näinud, kuidas samasugune sarapuukarva uss
oli põiminud enda teise suurema punaka savi karvalise ümber, nii et nad olid kahekesi kui
palmik päikesepaistel. Ja Kalmu Eedi, see, kes viskas oma roosid hiljem tema jalge ette
teele, oli siis seletanud, et nii on usside armastus
annaabi.ee 
