"Elu ja armastus" A.H.Tammsaare
temaga üht ärireisi kaasa teha. Irma lõpuks otsustas minna ise ei teadnud küll kuhu aga ta
läks. Selgus, et nad läksid oma uude koju. Sooniku tallu, kus kohtasid sealset pererahvast.
Vanamemm nähes Irmat soigus endamisi, et liiga nooruke meie koha perenaiseks. Nad
suundusid põllult uudistades heinamaa poole ja siis Irma taipas, miks Rudolf tal ennist
kõrged kalossid oli käskinud jalga panna. Nad seisatasid heinaküüni ees- millest hiljem
nende nn. armumuuseum sai. Seal tuli värsket heina lõhna, nad pikutasid nende heinade
sees. Ja kui nad lõpuks küünist lahkusid, et edasi minna, oli Irmal tundumus, nagu oleks
iga põõsas iga puu, iga mätas ja küngas omaks ning armsamaks saanud, sest nad kõik olid
nagu nende armastuse tunnistajaiks. Irma lausus mehele, et ta ei unusta seda küüni iial,
kuid mees seevastu lausus, et laseb selle vana uberiku maha kista, kuid lõpuks otsustati
küünil lasta siiski olla nagu see oli sel päeval olnud
annaabi.ee 
