Kõrboja peremees- armastuskiri Villult Annale
Armastuskiri
Kallis Anna,
Ma kirjutan sulle, sest mu suu enam ei räägi. Kuid sõnad, mis mul mõtteis olid ei vaiki.
Päeval mil vangist vabanesin oli mu elu üks parimaid päevi. Vangis olles õppisin, et just töö
tegemist tuleb armastada, sest see viib elus kaugele ja elu ise tundub mitmekülgsem.
Kui ma järve äärde pesema läksin ja nägin seal sinu ja Mousi jälgi olin ma nagu õnnega üle
valatud. See oli nagu õrn-õhk suudlus mu põskedele. Mul oli tõsiselt hea meel kuulda, et sa
Kõrbojale olid tulnud.
Jaanipäeval, ühtlasi su sünnipäeval oli nii uskumatult hea sinuga järve keskele sõuda. Ma
väärtustasin ka neid vaikusehetki. Kuid veel toredam oli sinuga lihtsalt vestelda ning
muljetada. Mul tõepoolest olid suured plaanid Katku talu osas ja kui küsisid veel mida teeksin
Kõrboja talus kui oleksin selle peremees, siis mõtted liikusid linnutiivul.
Mul on kahju, et ma poolpimedaks jäin ning oma parema käe vigas...
annaabi.ee 
