A.Puškini "Jevgeni Onegini"
Onegin pettus
sellises elus, muutus lõbustuste suhtes ükskõikseks, tundis igavust, teda surus
,,spliin"(tüdimus vms), isegi lugemine ei huvitanud enam noormeesr. Vaheldust Onegini ellu
tõi siirdumine maale, kuid peagi tüdines ka looduse ilust. Naabritega ei suhelnud, kuna nägi
nende tühisust.
Jevgeni Onegin sõbrunes Lenskiga sellepärast, et teda köitis Lenski tulihingelisus. Lenski oli
ka targem kui teised naabrid.
Kuna Onegin oli noorena paljusid neide armastanud, oli ta armastusestki tüdinenud. Seepärast
ei mõistnud ta Tatjana armastuse suurust ning solvas teda.
Kui Lenski Onegini duellile kutsus(pärast balli, kui Lenski Onegini peale vihastas, kuna
Onegin terve õhtu Olgaga tantsis) mõistis Onegin küll, et ta on sõbra ees süüdlane, kuid
enesearmastus ei lubanud duellist loobuda. Onegin ei olnud elus õnnelik, ta ei leidnud enda
jaoks tegevust, liiga hilja märkas ta Tatjana tõelisi väärtusi. Kui ta oleks elanud nii nagu
teised, oleks tal kergem olnud