Kirjand - Mu mõttemaailm Jumalast
pettuda.
Mida aga aeg edasi, seda kiiremaks mu elu läks kuni unustasin jumala olemuse. Aina
rohkem hakkasin tundma hirme, kurbusevalu, süümepiinu ja viha. Hakkasin sisendama
endale, et usun ainult armastusse, aga eitades jumalat, inimest ei eksisteeriks. Paljud
teised tahavad sellele vastu vaielda, aga see on sellepärast, et nad ei ole jumalast lähemalt
huvitunud. Aastaid tagasi oli mu usk valelik, sest minus oli viha ja pidev enesetõestus.
Hiljem hakkasin mõistma, et jumal ongi armastusenergia, mis peab voolama, et olla elus.
Minu arvates ka kõik teiste nimedega energiad on samuti selle algosakestest
moodustatud erinevad struktuurid. Ka materiaalsed tahked esemed on sellest tingitud ja
nende näiline olemus on justkui silmapete. Teda on kõikjal ja piisavalt, aga kõik halb on
armastuse puudusest, mida on praegu väga palju elus ja meie sees. Seda puudust tundsin
pidevalt teise inimesega suheldes, ka siiamaani ja ei mõistnud, miks tema ei hooli sama
palju kui mina