M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Minge nü ud, Sid, Mary, Tom, tehke, et te kaote, olete
mind külalt kaua tüitanud.»
Lapsed läsid kooli ja vana daam tõtas missis Harperi juurde, et võta tema realismi Tomi
imelise unenäga. Sid pidas paremaks mitte väjendada mõet, mis mõkus tal peas kodunt
lahkumisel. See mõe oli:
«Kaunis kahtlane. . . nii pikk unenäu ja mitte ainustki eksitust!»
Milliseks kangelaseks oli Tom nü ud saanud! Ta ei känud enam hüeldes ega kepseldes, vaid
liikus vä arikal, uhkel sammul, nagu see sobis mererö ovlile, kes teab, et kõgi pilgud on
temale
pö oratud. Ja nii see ka oli: Tom pü udis kül teeselda, nagu ei näks ta neid pilke ega kuuleks
neid
mäkusi, mis teda saatsid, kuid need olid talle nagu sö ok ja jook. Väksemad poisid käsid tema
kannul, olles uhked, et neid tema seltsis näti ja et ta neil seda lubas, justkui oleks ta trummilö
oja
rongkägu eesotsas võ elevant linna saabuvas loomaaias. Tema enda suurused poisid
teesklesid,