seadusi ning nende rakendusvõimalusi, mida kasutavad vastava teadusringkonna liikmed (Chalmers 1998, 134). Loomulikult peitub siinkohal probleem selles, kes ja kuidas normaalteadust ja selles tegutsevaid teadlasi määratleb (ehk kes siis on teadlane, kes seda nimetatud teadust teeb), ent kuna T. Kuhni teadusteooria jätab määrangud kontekstist lähtuvaks, on lihtne tuletada - küll isikliku ja sotsiaalse konteksti mõjutusest teadlik olles , et arheoloogiateadlased on need, kes teevad arheoloogiat (kaevavad, õpetavad, kirjutavad artikleid ja monograafiaid st. arheoloogid). (On aga hoopis iseseisva essee teema, kas arheoloogiat üleüldse võiks teaduseks nimetada, sest paljude teadusteooriate alusel humanitaaria ja sotsiaalia teaduse hulka ei kuulu.) Üldiste arheoloogiaringkonnas kehtivate teoreetiliste eelduste ja seaduste põhjal hinnates, ei saa M. Remmeli raamatut teaduslikuks nimetada, sest ta ei vasta lihtsalt etteantud
annaabi.ee 
