M.Vaitmaa artikli kohta arvamus
Kahekümnenda sajandi olulisimaid muusikanähtusi või suundumusi on raske hierarhiasse
paigutada, selleks on XX sajandi muusikapilt liiga kirju, isegi juhul, kui arvesse võtta ainult
Euroopa muusikas toimunut. Ma arvan, et liiga lähedal olemine, vajaliku distantsi puudumine
panoraamse pildi tekkimiseks, takistab sügavama põhjuslikkuse nägemist lõppeva sajandi
kümnete kunstivoolude ja sadade loojate vahel selgitamaks, et see oli oluline ja see mitte, see oli
viljakam ja arenevam, see aga aher.
Kunagi tekib XX sajandil toimunud protsessidest kindlasti üldistatum pilt, kas või sel lihtsal
põhjusel, et liiga palju detaile minevikust ei viitsi keegi endaga kaasa tassida. Oluliseks
muutuvad teosed, milles sisalduv osutub vajalikuks ka tulevikus. Mulle tundub, et selliste teoste
autoriteks on Stravinski, Mahler, Rahmaninov, Prokofjev, Šostakovitš, Orff, Gershwin, Sibelius,
Ravel, Debussy (kui nimetada mulle eriti sümpaatseid), aga kindlasti ka Boulez, Penderecki,
annaabi.ee 
